Olengi jõudnud sinna, kus on käes esimesed treeningu viljad. Ehk siis käisin kaubanduskeskus “jalutamas” ning käisin mõnest poest läbi mõttega, et ehk jääb midagi silma ja täiendan natuke oma garderoobi. Sinna see garderoobitäiendus mul ka jäi. Mitte et mul oleks vaja olnud midagi uut, kuid kuna tulemas või siis käes kevad, võiks mingi uus hilp kappi ja selga sattuda. Ja asi polnud isegi mitte selles, et midagi lahedat silma poleks jäänud. Neid asju oli mitmeid ja ka suhteliselt demokraatlike hindadega. Põhjus oli selles, et mulle ei sobinud ükski proovitud ese selga.
Kuidas ma riidepoes käin?
Tavapäraselt lähen käin poes ringi ning kui mingi värv või lõige mulle meeldib, siis katsun kõigepealt käega, kas mulle materjal meeldib. Seejärel proovin leida 2-3 suurust, mida proovima minna. Siin on esimene konks. Kui kahetähelises ja sümboliga kaupluses on ühtmoodi numbrid, siis linnanimega kaupluses on hoopis teised numbrid ja modifitseeritud Vana Testamendi naisenime kandvas poes on kolmandad numbrid. Pea läheb sassi ja tihti pean küsima teenindaja abi. Tean, et ta seal selleks olemas on, kuid miks ei võiks olla numbritel ühtset standardit? Väheneks peamurdmine ju.
Kui olen siis soovitusliku numbri leidnud, võtan number suurema ja väiksema samuti kaasa, kuna ühe kiirmoe brändi puhul sobib täpselt see number, mõne puhul on vaja suuremat, mõne puhul väiksemat. Sama kehtib ka erinevate sama brändi lõigete puhul. Lähen seejärel kabiini, proovin selga ja kui sobib ning kuskilt ei pitsita või lotenda, ostan ka riideeseme ära.












ja sedasi saan toetada kohalikku talunikku samuti.






