Hiljuti küsisin iseendalt pealkirjas toodud küsimuse. Miks? Mis põhjusel? Lihtsam oleks ju mitte otsida võimalusi olemaks aktiivne, mitte vaeva näha toidusedeli jägimise ja treeningutega. Mõtlesin ja mõtlesin ning välja mõtlesin. Olles kahe poja ja tütre isa, siis lihtsalt leidsin, et minu kohus on olla neile eeskujuks. Muidugi on olemas ka palju lisapõhjuseid, millest allpool ka rohkem juttu teen 🙂
Eeskuju – eks seda teavad kõik, et mida lapsed näevad, seda nad ka järgi teevad. Kui ma istuksin suureneva kõhuga kodus diivanil, sööksin kiirtoitu ja jooksin suhkrut täis jooke, siis minu sõnad seoses pudru ja munade söömisega hommikuti lõpetades vähese magusaga üldse ning kihisevate suhkrupommide mittejoomisega ei omaks vast sedavõrd suurt kaalu, kui ise korrektselt toitudes. Samuti rääkides treeningu kasulikkusest, kui ise lillegi ei liiguta, ei omaks samasugust kaalu, kui olles eeskujuks justnimelt neis asjus.
Mu vanem poeg on piisavalt vana ja teeb oma otsuseid ise, kuid mul on ülimalt hea meel, et ta tegeleb ilusasti spordiga, kuulates natuke minu juttu toidusedelist ja kuulates ka ema ja teisi lähedasi, on ta minule teadaolevalt siiski mõned muutused teinud. Kui võimalik, kõime mõnikord temaga ka koos saalis, kuid hetkel on ta minust umbes 18 tunnise autosõidu kaugusel teises riigis ning sedavõrd tihti me kahjuks koostrenne teha ei saa, kui sooviks. Ühest koostreeningust ka väike pildike 🙂
Tütar käib võimlemas ning on näha, et see mõjub talle vägagi positiivselt. Seda nii lihaskonna arengu toetuseks, kui ka distsipliini osas. Noorim, mu 8-kuune poeg, trennis veel ei käi. Tema jaoks on praegu suurim treening see, et peab kõndima õppima. Loomulikult võimleme vahel mina ja vahel naine temaga, et tema lihaste ja koordinatsiooni arengut toetada.
Ülalkirjeldatu on siiski vaid üks väike osa sellest, miks ma soovin olla heas füüsilises vormis. Üheks lisaboonuseks füüsilise vormi juures on ka vaimselt paremas “vormis” olek, kõrgem stressitaluvus jne, ent ka see pole peamine põhjus, miks hoida enda füüsist healt tasemel. Nagu sai alguses öeldud, olen kolme lapse isa, vanust juba 37 ning vaadates passi, on kõige hilisem aeg enda eest hoolitsemiseks. Umbes 10 aasta pärast võib minust saada vanaisa ning oleks ju tore, kui vanaisa jõuab joosta ilma hingeldama hakkamiseta väikese ilmaimega ringi! Samuti samasse ajavahemikku jääb ka tütre lõpetamised ning noorim poegki vajab vanemat, kes jõuab temaga sammu pidada, kui ta palli mängida või ringi joosta soovib 🙂
Veelgi kaugemale vaadates, umbes minu 60-aastaseks saades peaks mu noorim võsuke olema lõpetamas kõrgkkooli. Ka selle ajahorisondi juures on täna vajalik hoida ennast vormis, süda ja veresoonkond korras, et võiksin ilusasti ja sirge seljaga tema lõpetamisel käia. Ehk siis, miks ma seda kõike teen – vastus on lihtne – minul isana on vastutus oma kõigi kolme lapse ees olla eeskuju ning olla aktiivne koos nendega.
Minu kallis kaasa, kellele ma seda vahest liiga vähe ütlen (no nüüd on tekst netis ja eks ma proovi ennast parandada 😉 ), on mulle sellel teekonnal väga suureks toeks ning motivaatoriks. Alati teeb ta toidud lähtuvalt sellest, mis on nii tema kui minu ja pere eesmärgid. Ei mäetagi enam, millal viimati poolfabrikaatidest toit laual oli. Lisaks teeb ta toitu sedavõrd maitsvalt, et mitte kuidagi ei ole põhjust kaevata toidu ühekülgsuse osas 🙂
Mõnusat maid ja sooja ilma 🙂
Kui arvad, et Sinu sõpadel oleks hea saada lisamotivatsiooni sellest kirjutisest, siis vajuta allpoololevale jagamisnupule 🙂