Reisi algus
Nagu Salu Juhan oma seletuskirjadeski, siis tuleb alustada sellest, et hakkasime perega seda reisi planeerima juba aasta 2017 sügisel. Kaasa vaatas ringi ja otsis erinevaid pakkumisi ning vaatasime neile otsa ja proovisime leida nn parima hinna ja kvaliteedi suhtega reisi. Ehk siis et oleks hotell piisavalt hea ning reis ka liiga palju maksma ei läheks
Reisiseltskonanks arvasime alguses 5 iniemst ehk siis mina, kaasa, meie tütar, noorem ja vanem poeg. Kuna enamjaolt plaanisime siiski “rannapuhkuse”, siis vanem poeg teatas, et esiteks on tal kool vel sel ajal ning teiseks: rannapuhkus kui selline teda eriti ei huvita. Selged sotid. Vaja siis neljale peretuba.
Valikukriteeriumid
Kuna ei oska ju kunagi ette arvata, missugune on ilm Eestis ja viimaste aastate kogumuste alusel on arvata, et ega sellist head sooja ja päkselist ilma ei pruugi kodumaal leida, siis esimene kriteerium oli soe ja päike. Et peab olema pisavalt soe, kuid mitte palav. Seega Vahemere Euroopa poolne osa. Miks mitte Türgi või muu taoline – nimelt ei pruugi neis kohtades olla toiduohutus kõrgeimal tasemel ning reisil ka alla kahene laps, siis ei soovi mingi suvalise bakteri tõttu talle kõhulahtisust ja muud. Seega kas Itaalia, Kreeka või Hispaania.
Veel oli meie jaoks perepuhkuse juures tähtis, et meil oleks kõik hinnas toitlustus. Lastega on ju sedasi, et need soovivad üht, teist ja kolmandat ning lõpuks see natuke madalam hind reisi eest muutub reisi üldkuludena kallimaks, kui kõik hinnas paketi võtmine.
Lõpuks valisime Hispaania ning piletid lukku.
Pakkimine ja reisi algus
Pagasit otsustasime kaasa võtta kolm nn salongikohvrit ja ühe äraantava pagasi. Ehk siis suurde kohvrisse sai panna “terariistad” ja muu “ohtliku” ning nn käsipagasisse siis riided ja muu. Huvitav lugu on väike võrdlus meesterahva ja naisterahvaste pagasi osas. Nimelt minu ning väikemehe riided mahtusid ära ühte kohvrisse ningmõlmad neiud pidid tegema millegipärast karme valikuid riiete osas, mida võtta, mida jätta. Hmm interesting. OK, saime pakitud ning seda siis 2 tundi enne planeeritud ärasõitu kodust.
Kuna kohvreid palju ja kaasas veel kergkäru, siis tellisin taksobussi ja väga tore on see, et taksobussides on olemas ka turvatoolid lapsele. Loomulikult ei meeldinud enda omast teistsugune väikemehele, eks sed aka häälekalt teada andis meile kõigile. Selelgipoolest olime aegsasti lennujaamas ja seal saime siis asuda turvakontrolli. Esimene kord väikelapsega sealt läbimine tundus mõtetes stressirikas, kuid… kujunes siiski meeldivaks kogemuseks ja kiituseks Tallinna lennujaamale. Jah, ma pidin ta kärust välja võtma, pidin kaasavõetud tuubitoidud välja võtma, kuid siiski ei pidanud ma käru toppima pagasilindile ning läksin laps süles väravast läbi. Sealjuures avastasin mõned mündid taskust ja need peo peal lasti mind ilusasti väravast läbi.
Väike tagasilöök saabus tütre nn seljakotikesega. Ta oli jätnud ühe pritsiga veepudelikese kotti ja see läks eraldi kontrolli. Üleüldiselt oli kogu Tallinna Lennart Meri nimelise lennujaama teenindus suurepärane, sujuv ja kiire.
Esimene halb üllatus
Kas justnimelt halb, kuid häiriv siiski. Nimelt olid tol nädalavahetusel jälle Marseille lennujuhid otsustanud streikida ja lennuk hilines asukohast tulekuga. Ehk siis ootasime oma 2 tundi lisaks, kuni saime lennukisse minna ja siis veel mõnikümmend minutit, kuni startida saime. Lennufirmale siinkohal ei saa teha ühtki etteheidet, kuna prantslaste streik on asi, mida nemad tõesti kontrollida ei saa. OK, lennukis ja tore, kuid meie reisikorraldaja oli teinud meile ühe “toreda” kingituse. Nimelt ei pandud meid perena kõiki kõrvuti, vaid naine ja tütar ja “sülelaps” kõrvuti ning mina nende taha.
Tütre kõrvale istus nii pikk kui lai (pigem peaaegu kerakujuline) itaallasest naisterahvas. Tegin talle pakkumise koht vahetada, kuid ta ei nõsutunud sellega. Mis siis aga häirivaks tema puhul osutus – nimelt ei suutnud ta oma jalgu ära mahutada enda istumisruumi ja pidevalt pani jalgu tütre jalaruumi. Kuna “neiu” oli umbkeelne ja ei suutnud kuidagi aru saada inglise keelest, siis talle märkuste tegemine oli väga keeruline. Tegime peaaegu kõik võimlaiku, välja arvatud lennusaatjaga vestlemise. No ei ole normaalne, et mingi inimese elustiili valikud mõjutavad teisi inimesi selliselt. Minul kui suitsetajal on keelatud lennukis suitsetada, kuid tema laiutada võib? Lisaks on poliitiliselt ebakorrektne ju ütelda “kurvikale”, et ta segab teisi. Poliitkorrektsusest rääkisin siin loos. Ehk oleks aeg lennufirmadel ülekaalulistelt reisijatelt kahe istekoha ostmist nõudma hakata?
Lend läbi ja huvitaval kombel suutis väikemees ka selle normaalselt vastu pidada. Korraks isegi magas. Muidugi saime lisaüllatuse osalisek, kui meie lend kohale lõpuks jõudis. Ehk siis transfeeribussi polnud! Asjaajamine nende hispaanlastega telefonis oli ka vaevaline, kuid lõpuks peale 1,5 tundi ootamist saime bussi ning jõudsime hotelli.
Siin aga ehmatas hispaanlasest härra vastuvõtus ära. Sest nende teada ei olnud meil alla kaheaastast last kaasas ja oli mõeldud üldse väiksem tuba meile anda. Ning klienditeenidnuse põhitõdedest ei teadnud ta vist ka ööd ega mütsi. Reisilt väsinuna tulles ei ole mul kuidagi vaja kuulda närvilist võõrkeelset teksti, vaid seda, et mind teavitataks, milles on asi. Kuid saime lahenduse. Tuba ka ok, lapsevoodi toodi sisse, ent ehkki olime reisi tellides palunud tõesti peretuba, siis tuba antud hotellis oli väike. Samas, tuba oli puhas ja kõik meeldis.
Esimene nädal
Põhimõtteliselt möödus esimene nädal tõesti peamiselt hotelli basseini ääres ja selles väikelinnas ringi kõndides ja mere äräes käies. Mere ääres oli just rannapuhkuse osa see, mida antud kohas väga teha ei saanud. Liiv oli pigem kruus ja vesi läks väga ruttu sügavaks ja laine oli suhteliselt kõrge ja tugev sel nädalal.
Samas basseinid hotellis olid lahedad ja nende juures oli üks oma plussidest. Nimelt sai lihtsalt ja kiirelt omale värskendavat jooki, mahlajäätist ja kõike seda, mida hing ihata võiks. Lisaks oli olemas nii beebibassein kui noortebassein liumägedega, seega aeg möödus kui linnutiivul. Allpool ka mõned pildid hotellist, rannast ja asula keskväljaku mänguväljakust.
Teine nädal
Selleks nädalaks olime planeerinud siis natuke ringiliikumist. Külastada veeparki ning veel mõnda vaatamisväärsust. Veepargi külastuseks oli park teinud kõik mugavused ehk siis käima oli pandud tasuta buss. Sellel küll üks väike konks, sest tagasitulek oli alles peale pargi sulgemist ent eks ikka leidis nende liumägede hulgast tegevust. Tegemist oli lastele tõelise paradiisiga ning terve päev said nad ringi joosta ja vees hulpida. Väga mõnus neile. Mul samas oli üheks hetkes tunne, et soovin rahu ja vaikust – kuulata 6 tundi laste poolt tekitatavat lärmi (ja neid oli seal palju 🙂 ) on täitsa väsitav. Minu austus õpetajatele, kes päevast-päeva koolis sellise lärmiga hakkama saavad.
Esimene autosõit sai tehtud järgmisel päeval Montserrat kloostrisse. Pikemalt saab kloostri kohta infot siit. Klooster kui selline oli väga hea õhkkonnaga ning sealjuures austust tekitav, et olnud seal juba pea tuhat aastat. Samas mis häiris, oli natuke liigne kommertslikkus selle ümbruses. Üks väike toit – 15 EUR. Mingi väike meene – alates 5 kuni väga suure numbrini eurodes. Mnjah – saan küll aru sellest, et renoveerimiseks ja kõigeks on vaja raha, kuid minu mäletamist mööda on ühes pühas raamatus kirjutatud, et enne läheb kaamel läbi nõelasilma, kui rikas taevariiki. Kuid siiski oli plusspool elamusena suurem, kui silmist sissetrügiv kommerts.
Barcelona
Jah, see oli esimest korda kui me kohtusime. Mõni teine kord võib sinna ka tagasi minna ja rohkem aega veeta. Tahtsime seal ära vaadata mitmeid vaatamsiväärsusi, Gooti kvartalit, jmt. Lisaks vaadata purkkaevude muusika- ja valgusetendust. Kõik sai käidud, samuti naised korraks shoppingule lastud. Purskkaevu valgusmäng ja muusika oli super:
Kogu külastus oli ülimalt nauditav ning saime häid elamusi. Samuti tõestust, et kodumaa mootorratturid ja mopedistid on väga hästi kasvatatud ;). Kuna selles linnas oli viimatimainituid väga palju, siis nende hulljulge sõit tekitas minus küll natuke hirmu. Autost tuhisesid nad nii vasakult kui paremalt pidevalt mööda ja kui ma oleks ehmatanud, võinuksin mõne neist kogemata maha niita. Õnneks pidas närv vastu ja midagi ei juhtunud.
Viimased päevad ja tagasilend
Iga asi saab ükskord otsa ning aeg ka tagasi tulla koju. Kusjuures viimastel pävadel sellest kahest nädalast oli juba soov kodumaale naasta. Vaikselt hakkas väsitama see, et suhtlemine inimestega oli raskendatud. Tüüpväljendeid küll saadi aru, ent samas pikemat vestlust pidada oli keerukas, kuna hispaania keelt mina rääkida ei oska ja teine pool pikemaks vestluseks ingelise keelt piisavalt ei vallanud. Kuid see selleks. Puhkus läks asja ette, saime päikest ja sooja ning teistsuguse ümbruskonna, et oma ellu vaheldust tuua, mis oli üks eesmärkidest. Muidu võinuks ju ka Maarjamaal olla.
Tagasilend kujunes muidugi natuke keerukamaks. Nimelt juba mainisin, et kodune lennujaam on väga kiire, meeldiv ja mugav. Lisaks puhas. See Tallinna lennujaamaga peaaegu sama suur asutus oli kõike vastupidist. Pagasi äraandmist ootasime 30 minutit järjekorras. Seejärel otsustas mingi kohalik lennujaamaametnik oma võimu näidata ja tekitas natuke ebameeldivust juba enne turvakontrolli. Ning turvakontroll! Kujutate ette, et turvaväravast peab kõigepealt minema läbi laps süles ja seejärel pead lapse teisel poolt väravat maha panema (kui lapsevanem on üksi näiteks) ning ise uuesti turvaväravast läbi minema?! Käru topi kokku ja pead selle pagasiskännerisse laskma? Olgu, kõik tehtud ja kontroll läbitud ning siis algas lennu ootamine. Mänguväljak lapsele oli seal olemas, kuid peale selle kasutamist soovisid lapse ära desinfitseerida. Veel üks pluss Tallinna kasuks, kus Lotte mängunurk lennujaamas oli puhas.
Pluss poole pealt – kuigi ka seekord olid prantslastest lennujuhid kuulutanud välja streigi, siis sel lennul nende tegevusetus meid ei puudutanud. Samuti istusime kõik koos, kuid kuna väikemees oli kahe nädalaga ära harjunud pideva liikumisega, siis sel lennul oli temaga väheke keerukam võrreldes eelmise sõiduga. Ei soovinud ta kohe mitte enam mitut tundi ühe koha peal passida. Õnneks peale mõningast nutujoru jäi tüüp magama ning saabusime kodusesse Tallinna.
Üllatused ja kultuurierinevused
Peab mainima, et lõunamaal on siiamaani olukord, kus cash is the king. Kui meil need siilipoisi reklaamid on mõjunud, et kui kaardiga maksta ei saa, siis ära osta, siis sularaha on seal peamine. Küll on minimaalne kaardimaksesumma, küll pole üldse kaardimaksevõimalust. Ja kõiksugu deposiidid – ei ole võimalik, et nad broneerivad kaardil mingi summa ja kui asja tagastad, siis broneering vabastatakse.
Veel pani mind imestama sealne suitsetamise kultuur. Oli täiesti normaalne, et laste kõrval oli täiskasvanutel sigarett ees ning lapsed olid sunnitud sigaretisuitsu sisse hingama. Jah, ka meil on selliseid vanemaid, kuid meil tundub see pigem olema erand kui reegel. Samas sigarette ei saa osta igast poest, vaid eripoodidest või siis automaadist – ja jälle, ainult sularaha eest.
Ning veel üks üllatus. Nimelt kilokottide võimalikult väike kasutus, mis põhjamaalasele juba normiks hakkab saama, on seal alles lapsekingades. Või põhimõtteliselt puudub. Pidevalt pidi müüjatele meelde tuletama, et ei soovi kilokotti pakkimist ja palun ärme suurenda planeedi reostust kilega.
Toit – maitsev, kuid mõningad asjad hotellis panid mind imestama. Nimelt kui pakutakse kohe pannil valmistatavat toitu, siis miks tuunikala, lammas ja veis üle küpsetatakse? Isegi kui sai kokale öeldud, et palun mulle medium raw, siis jäi see kas keelebarjääri või harjumuse taha ja ikka tuli välja minimaalselt well done. Uurisin ka hotellis ühelt nende juhilt, et miks ning põhjus pidi olema selles, et 90% külastajate jaoks on väikse küpsusastmega toit “toores” ja seda ei sööda.
Ent isegi kõiki neid viperusi ja muid murekohti arvesse võttes jäime reisiga rahule. Kas me läheksime tagasi Hispaaniasse – jah. Kas samasse linna ja hotelli – ei. Põhjus pigem liivaranna puusumises ja väga järsus kaldas, kui hotellipoolses möödalaskmises. Kas me kasutaksime sama reisibüroo teenuseid – pigem mitte.
Kena päeva jätku kõigile.