Läbi hakkab saama kolmas nädal suitsetamise järgi jätmise otsusest. Daatumiks sai vist 26. oktoober märgitud, kui enam ühtki sigaretti ei tõmmanud. Ka varasemalt on olnud mu elus perioode, kui ma pole suitsetanud ning pean mainima, et need on olnud üle poole aasta pikad. Samas olen jälle uuesti alustanud ning põhjust ei oskagi tuua. Nagu just hiljuti avastasi enda jaoks tõdemuse – mind ei tõmba suitsu järgi mitte nikotiini nälg, vaid pigem see, et mulle lihtsalt meeldib/meeldis see tegevus. Mingil moel oli tegemist restardiga – see rituaal, mis tegid, andis lõõgastuse. Eks nüüd siis mõni uuem rituaal leitud ja usun, et see on hoopis tervislikum alternatiiv 🙂
Kuid jah, ütleus, et kontakteeru oma perearstiga, saamaks abi suitsust loobumisel on minu jaoks küll negatiivse varjundiga. Egas ma paljudele lähedastele pole otse ütelnud, et jälle pean pausi suitsust, sest see, mis mulle kõige rohkem vastu hakkab, on küsimine: kuidas sa ennast siis tunned ja oi kui tubli sa oled ja kas sul suitsunälg ka on? Kuna oled viisakas, siis vastad sellele muidugi rahulikult, et kõik on ok ja veel punastad, et noh, mis tubli mina… Tegelikult tahaks aga ütelda – SIIAMAANI, KUNI SA SEDA KELLA KÜLGE EI PANNUD, OLI KÕIK NORMIS, AGA KUI SA VÄLJA TÕID JA HAKKASID MINUSSE SUHTUMA NIGU MINGISSE “KANGELASSE” JA LISAKS HAKKASID VEEL HALETSEMA, SIIS TAHAKS KÜLL SUITSU ETTE PANNA! Olen kindel, et osadel inimestel oli, on ja on ka tulevikus vaja välist motivaatorit, et hoiduda sigarettidest, samas on väga palju inimesi, kes ei soovi rääkida oma “pahedest” loobumisest. Seega, kuniks inimene ise ei võta teemat üles (selge märk, et ta tahab tunnustust), ära võta seda üldse teemaks. See on soovitus, mida ma selle osaga tahan anda suitsetamisest loobujate lähedastele.
Ei tea, millega seoses, kuid kehakaal kasvab, mis mühiseb, sealjuures ka muidugi enesetunne trennis on olnud võimas ning tööraskused märgatavalt suurenenud. Eriti huvitav on fakt, et peegelpildis ma rasvakihi suurenemist veel ei tähelda ning lisaks ei ole ma toitumises midagi muutnud – kogused on samad ning toidudki on samad. Olen vaid trennides suurendanud peale jõutreeningut aeroobse kogust ning see on 15 minuti pealt läinud 25-30 minutini, peale raskustega treeningu lõppu. Ehk järeldus on järgmine – kui ka järgneval nädalal on kaal kasvanud, siis teen muudatused menüüs, vähendades süsivesikute kogust. Tean, et see võib mõjutada võimekust treeningul, kuid ikkagi ei tahaks ma omale polstrit kasvatada, mis kogu lihase ära katab 🙂 Soov on olla vormis ja FIT, mitte suur. Seega, jälgin kaalu muutust järgmise nädala lõpuni ja kui midagi pole muutunud ja kaal ikka kasvab, siis tuleb teha menüüs vastavasisulised muudatused.
Kuid seoses toitumisega. Väga tihti olen sanud küsimuse, et kas sa tõesti ei taha magusat? Näed, siin on šokolaad ja võta üks tükk. Tõesti ei taha. Mul pole magusa järgi vajadust praeguse toitumise ajal. Miks, võib tekkida küsimus? Asi on lihtne: kui kehal pole näljatunnet, siis ta ei vaja kiiret nälja kustutamist, mis tegelikult on magusevajaduse peamiseks põhjuseks. Muidugi on magusa soovimise juures ka teisi põhjuseid nagunäiteks endorfiinide puudus, kuid kõige alus on siiski tasakaalustatud toitumine. Muuseas, kui endorfiine on vähevõitu, siis aitab väga hästi füüsisline aktiivsus. Tee kasvõi üks jalutuskäik ja su keha toodab piisavalt heaoluhormoone, et sul läheb selle tõttu sööst šokolaadi järele üle. Muidugi on ka teisi ja vägagi meeldivaid võimalusi endorfiinide taseme tõstmiseks 😉
Kuid missugune toitumine minu arvates tagab selle, et sul pole magusaisu? Kindlasti hoiavad nüüd arstid peast kinni ja ka tavapärase toitumise nõustajad, kuid siin on minu praegusetoitumise põhimõtted:
- Tarbi normaalselt rasvu – umbes gramm rasva päevas kehakaalu ühe kilo kohta
- Tarbi valke – mina tarbin umbes kaks grami valku kehakaalu ühe kilogrammi kohta. Võib ka 1,5 või isegi üks, kui füüsiline koormus pole suur
- Ülejäänud päevase energiavajaduse katad süsivesikutega, kusjuures siin on väljas lihtsuhkrud, mida ma enamjaolt proovin vältida. Minu menüüs on olemas erienvad pudrud, riis, kartul, tatar ja üllatus, üllatus paljude jaoks – ka leib ning sepikulaadne sai.
Samas, parima tulemuse saate te toitumisega siis, kui võtate ühendust inimesega, kes teenib elatist treening- ja toitumiskavade koostamisega igapäevaselt. Temalt saate parima nõu justnimelt sinu päevakavaga sobiva toitumiskava koostamisel. Ja mis peamine – sa pead seda ka järgima 🙂
Ülal juba mainisin, et trennis on mõnus tunne ning jõudu jagub. NIng taastumien treeningutest on ka kiire. Ehksiis isegi peale jalapäeva suutsin sõita väga hästi sõudeergol 25 minutit, kokku natuke üle 5000 meetri. Selest keskmine 2000 meetrit 8 minutiga, mille ajal tõõusis pulss 160 löögini. Kusjuures sõudmine on üks väheseid kardiotreeninguid, mille puhul ei tunne väsimust liialt kiirelt, kui pulsi sedasi kõrgeks ajan.
Niisiis, olen suutnud olla pea kolm nädalat suitsuvabana (ei taha kiitust), trennis tunnen ennast väga hästi ning puuduvad magusa järele sööstud. Super – siit ka väike pilt tänasest trennist:
Mõnusat nädalavahetust!
Kui sulle meeldis, mida lugesid, siis jaga antud postitust, vajutades mõnele alltoodud sotsiaalmeedia nupukesele.