Kes poleks oma elus olnud situatsioonis, kus kolmekümne minuti jooksul leiad palju põhjuseid, miks millegi tegemine või saavutamine ei ole võimalik. Takistuste loetelu võib mõningatel puhkudel venida ikka väga pikaks. Tean seda väga hästi omast käest. Ent ühel hetkel jõuab mingil viisil hallidesse ajurakkudesse tuluke – ok, kui äkki võtaks vastutuse ja ei otsiks enam vabandusi, miks ma midagi teha ei saa.
Eks olin ma isegi vabanduste küüsis, miks ma näiteks ei saanud saalis trennis käia. Esimene neist oli vigastatud põlvemenisk, mille vigastasin üle aasta tagasi. Teine oli just sündinud laps ja aja “mitte leidmine” pere kõrvalt. Hiljuti kirjutasin siin sellest, kuidas ma siiski leidsin võimaluse, kui natuke laiemalt vaatasin ning soovisin leida võimalust. Sama ka üldises aktiivsuses. Kui perre saabub uus liige, siis leitakse tihtipeale, et nüüd ei saa enam aktiivselt spordiga tegeleda. Võib-olla tõesti ei ole võimalik jooksmas käia või kohe leida päevakavas aega saali- ja/või rühmatreeningute jaoks, ent siiski on olemas väga lihtne viis väikese lapse kõrvalt olla füüsiliselt aktiivne. Selleks on üks tõesti ülimalt lihtne viis – lapsevankriga jalutamine. Jalutamise all ei mõtle ma 3-4 km/h kulgemist, vaid tempokat kõndi, kus pulsisagedus on 110 ja rohkem lööki minutis. Meie pere puhul on nn keskmine kiirus 5,5 km/h ning kui liigun lapsega üksi, siis mõningatel juhtudel olen isegi keskmise kiirusega 7 km/h liikunud. Ja kui sellest jääb väheks, siis on võimalik soetada endale jooskukäru, millega lausa jooksu teha saab. Seega võimalusi on. Mina olen praegu enda koormuse ja käruga väga rahul 🙂
Vabanduste otsimine toimub ka muudes eluvaldkondades, kuid siin räägin vaid tervislikest eluviisidest ja treeningust, kus ise olen põrganud kokku suure hulga vabandustega ja seda justnimelt peeglisse vaadates. Kuna töö viib mind tihtipeale kodust eemlae ning eks mujal olles tõesti ju “ei saa” treenida, siis tegin endale järgneva selgeks. Alati kontrollin, kas hotellis/hotelli ümbruses on olemas treeningvõimalused ning pakin trenniriided kaasa. Ühel viimasel ärireisil sattusin sellisesse saali, mis oli hotellist vaid 50 meetri kaugusel:
Seega ei saa ju ütelda, et pole võimalik trenni teha, või mis teie arvate? Ei ole ju tarvis ennast kodust eemal olles lõdvaks lasta ja õhtul liigselt veini/õlut vmt tarbida, et hommikul enne tööpäeva ei saaks saali külastada?
Veel üheks kohaks on toitumine kodus/päeval töö juures ja jällegi reisidel. Tegelikult on igal pool võimalik leida võimalused saada maitsev ja õigetes kogustes makrotoitaineid sisaldav toit. Hommikusöök hotellis – peaaegu kõikides kohtades pakutakse mune erinevates versioonides, sinna juurde puder ja näiteks juust ning hea ning tervislik toidukord on olemas, täpselt nagu kodus :). Lõunasöök päeva jooskul – kui tõesti ei leia aega või võimalust kusagil töökoha lähiümbruses eesmärkidele vastavat toitu osta, siis on alati võimalus teha toit tööle kaasa. Tõenäoliselt on tööandja kööginurgas mikrolaineahi, kus toit üles soojendada 😉 .
Kuid minu teise ja suurima nn vabanduse juurde – põlvemenisk. Nagu näete teemapildist, siis jalatreeningutel käin ma tavaliselt ortopeedilise põlvetoega, mis vähendab võimalust jalal küljele painduda. Ning kui arvate, et ma kükke või jõutõmmet oma jalatreeningutes ei kasuta, siis leidsin, et korrektse tehnika, põlvetoe ning ilma egota (vali raskus, mis treeninb lihast, mitte ära proovi kogu aeg rekordit) treenides on see kõik võimalik. Tuleb leida ainult soov ja motivatsioon endas ning alustada.
Kindlasti tuleb mu elus veel kordades ette olukordi, kus istun “peegli” ees ja mõtlen välja vabandusi, miks ma midagi teha ei saa või miks mingi tegevus võimatu on. Kui ma sinnamaani jõuan, siis pean lugema tänast postitust ning võtma selle aja, et kõik esilekerkinud vabandused muuta võimalusteks ning leida lahendused.
Jaga motivatsiooni võimaluste leidmiseks ka teistele 🙂