Usun, et paljud mõistatavad, miks mingi asi talle meeldib (vähemalt juhul, kui sellele mõtelma hakkab). Miks ühele meeldib suhkruta must kohvi, aga teine lisab oma lattele mett ning kolmas tilgutab siirupit oma cappuccinosse? Miks mõni ei salli liigutamist silmaotsaski ja teine lausa peab kogu aeg liikuma? Samuti vaatasin mina korra ringi ja mõtlesin, miks mulle meeldib sport? Ja miks just jõusaal?

Olen küll kirjutanud sellest, kuidas kõik alguse sai ja muud taolist, ent kui ma viimasel ajal olen saalis olnud ja seeriatevahelisel puhkepausil mõtelnud, et neetult tore koht, siis mida ma täpsemalt selle all mõtlen? Et see annab mulle hea enesetunde? Jah, kohe kindlasti. Et ma hoian ennast vormis? Seda loomulikult. Kuid mitte neile teemadele ei ole ma viimasel ajal mõelnud, sest see on baas, miks ma üldse saalis käin.

Mis on siis see põhjus, miks mulle sport meeldib, kui need eelpoolnimetatud on minu jaoks iseenesestmõistetavad. Kui ma vaatan oma kodusaalis HC GYM Linnamäe teel ringi, siis näen ühte konkreetset põhjust, mis teeb spordi ja minu poolt valitud spordiala meeldivaks. Nimelt – kõik tunnustavad ja hindavad sportijat olenemata soost, vanusest ja rahvusest sõltumata. Peamine on huvi ja armastus spordi osas. Võib-olla olen lühinägelik ja muud sellist, aga just siin näen ma seda, et mitte keegi ei tunne ennast halvasti, sest ta on liiga vana või noor või mis iganes ning kõik saavad omavahel suheldud.

Ja see ongi kõik 🙂 muud pole ju tarvis, kui seda, et keegi sinu raske rekordilähedaste raskustega seeria juures sind julgestaks ning seda on valmis tegrema enamik inimestest. Samuti viisaks tervitus ja tegelikult ka tunnustav pilk, kui inimene on saalis käidud aja jooksul edasi arenenud, on see, mis hoiab nn “rauapeade” kommuuni koos ning teeb kõik õnnelikuks.

Ning minuvanustele ja vanematele üks meeldetuletus heast multikast:

Kui sulle meeldis jutt, mida lugesid, siis jaga seda allpooltoodud sotsiaalmeedia nuppudele vajutades ka oma sõpradega 🙂