Olengi jõudnud sinna, kus on käes esimesed treeningu viljad. Ehk siis käisin kaubanduskeskus “jalutamas” ning käisin mõnest poest läbi mõttega, et ehk jääb midagi silma ja täiendan natuke oma garderoobi. Sinna see garderoobitäiendus mul ka jäi. Mitte et mul oleks vaja olnud midagi uut, kuid kuna tulemas või siis käes kevad, võiks mingi uus hilp kappi ja selga sattuda. Ja asi polnud isegi mitte selles, et midagi lahedat silma poleks jäänud. Neid asju oli mitmeid ja ka suhteliselt demokraatlike hindadega. Põhjus oli selles, et mulle ei sobinud ükski proovitud ese selga.
Kuidas ma riidepoes käin?
Tavapäraselt lähen käin poes ringi ning kui mingi värv või lõige mulle meeldib, siis katsun kõigepealt käega, kas mulle materjal meeldib. Seejärel proovin leida 2-3 suurust, mida proovima minna. Siin on esimene konks. Kui kahetähelises ja sümboliga kaupluses on ühtmoodi numbrid, siis linnanimega kaupluses on hoopis teised numbrid ja modifitseeritud Vana Testamendi naisenime kandvas poes on kolmandad numbrid. Pea läheb sassi ja tihti pean küsima teenindaja abi. Tean, et ta seal selleks olemas on, kuid miks ei võiks olla numbritel ühtset standardit? Väheneks peamurdmine ju.
Kui olen siis soovitusliku numbri leidnud, võtan number suurema ja väiksema samuti kaasa, kuna ühe kiirmoe brändi puhul sobib täpselt see number, mõne puhul on vaja suuremat, mõne puhul väiksemat. Sama kehtib ka erinevate sama brändi lõigete puhul. Lähen seejärel kabiini, proovin selga ja kui sobib ning kuskilt ei pitsita või lotenda, ostan ka riideeseme ära.
Särkide valimine
Viimane särkide ostmine toimus kahe mehe nimega kauplusest. Lihtsalt mulle meeldis nende särkide materjal ning lõige. Lisaboonusena polnud tegu regular fit vaid slim fit särkidega. Nende tavalõikega särkidega on mul alati olnud selline lugu, et kõik, mis ülalt on paras, vajab vöökohast padja särgi alla peitmist, kuna vöökoht pole mul regular fit standarditele vastavalt piisavalt jäme. Kuigi selles kaupluses suutsin ise aru saada toodete numbritest, tuli müüja mind abistama. Palusin tal siis pakkuda välja särginumbri, mida selga proovida. Võinuks ju tuua mõõdulindi ning mult mõned mõõdud võtta, aga “usaldas” oma silmamõõtu.
See silmamõõdu usaldamine päädis sellega, et ma proovisin kolme eri mõõtu särki alates mõõdust M või teisiti üteldes, kaelaümbermõõt 40cm alates. Lõpuks jäi ikkagi valik XL suuruse juurde, sest see oli ainus, mille puhul sain käsi normaalselt liigutada õlast ja ka õlavars ei pitsitanud. Mis sellest, et särgid olid mulle kaelast natuke suured, ostsin nad ära. Siinkohal mul tõesti vedas ja sain särgi mis meeldis ja enam- vähem täpselt sobis.
Varasemalt, viimati pea 5 aastat tagasi, kui samuti treeningu viljad kohale jõudsid, leidsin enda jaoks teistsuguse lahenduse. Nimelt ostsin endale õlgadest ja rinnast ning õlavartest sobiva särgi ja lasin seejärel õmblejal särgi alumise osa kitsamaks õmmelda. Lahendus oleks veel otse rätsepasärk, kuid paraku läheb antud toote hind suhteliselt kõrgeks.
Pükste ostmine
Kui särkide puhul on olemas veel enam-vähem lahendused, siis otsides kiirmoe ostukohtadest endale pükse, mis meeldivad värvi, materjali või muude omaduste osas, on peaaegu et võimatu missioon. Eks midagi ikka leiab, kuid tihtipeale tuleb teha kompromiss mingi eelpoolnimetatud osa suhtes. Õnneks olen siiski mõnedest Eesti kaubamärgi poodidest leidnud pükse, mis sobivad nii jalga, kui vastavad minu soovidele.
Ei pea enda jalgu just jämedaks, kuid näiteks eile poes tundsin ennast küll imelikuna. Leidsin püksid, mis meeldisid värvilt ja materjalilt, võtsin paar numbrit kabiini kaasa ja hakkasin proovima. Lõpuks need püksid, mis mulle jalga läksid ja olid sobivad reitest ja tagumikust, ei olnud sobivad vöökohast. Nagu ka särkide puhul, saanuksin panna padja vöökoha vahele.
Ehk siis ma saan väga hästi aru natuke kurvikamatest naistest, kes ei leia omale poest tooteid. Põhjus lihtne, väga palju toodangut on tehtud kas isikutele, kelle kohta võib öelda kaks konti ja spetsiifiline lõhn või siis isikule, kes ei oma mingit vöökohta, või on vöökoht sama suure ümbermõõduga, kui rind või tuhar.
Kuid mis on siis lahendused?
Nagu juba triiksärkide juures välja tõin, on üheks lahenduseks rätsepatöö kas nullist või siis natuke õgvendamist olemasoleval tootel. Kuid sooviks ju ka saada otse poest riideid. Üheks minu arvates lahenduseks oleks rõivabrändidel hakata tegema ka athletic fit tegumoega riietusesemeid teiste versioonide kõrval. Ei tohiks ju ola raske leida selliseid modelle ning nende järgi tooted modelleerida. Ning turgu peaks ju samuti olema. Väga ammune uuring näitas, et Eestis on umbes 40000 inimest, kes tegelevad regulaarselt treeningutega. Tänaseks on see number kindlasti suurenenud ja oleks aeg mõelda ka neile igapäevatoodete pakkumise peale. Keskmisest suurema kehamassiindeksi ning rasvaprotsendiga inimestele seda ju võimaldatakse. Miks siis mitte ka treenivatele ja suurema lihasmassiga inimestele?